Kas mingi tehnoloogia saab olla iseenesest (a priori) eetiline või ebaeetiline?

Usun et tehnoloogia ise ei ole eetiline ega ebaeetiline, või siis saab korraga olla mõlemat. Pigem räägime sellest, mis eesmärkidel tehnoloogiat kasutatakse või väärkasutatakse ning kes seda teeb.

Kunagi kuulasin mingit podcasti kus üks Eesti ettevõte mainis et nemad kasutavad CVde selekteerimise esimeses faasis AI'd. Ei tule enam meelde mis ettevõte see oli. Mainiti ka et neid Eesti ettevõtteid on mitmeid kes sarnast strateegiat kasutavad. Pinnapealne otsing ei suutnud hetkel midagi tuvastada. Leidsin Fujitsu, kes kasutab küll AI'd oma värbamisprotsessis, aga seal ei olnud ära märgitud CV'de selekteerimist. Pigem olid abiprotsessid nagu e-maili mallide loomine, töökuulutuste loomine jm tekstikirjutamise ehk copy töö (1).

Siis leidsin ühe huvitava artikli just CV'de selekteerimise teemal. Kus üheks lubaduseks on näiteks see, et AI aitab töötajate voolavust vähendada. Põhjenduseks üsna laialivalguv motivatsioonitegurite välja uurimine. Mis siis motiveerib inimest. Ilmselt ei ole neid põhjuseid väga palju, usun et enamus juhtudest motiveerib inimesi tööl käima nende töötasu, ilma selleta oleks nõus tööd tegema vaid käputäis inimesi (2). Aga küllap AI teab juba paremini.

Igatahes sedasamust podcasti kuulates tekkisid mul tollal üsna vastakad tunded. Kui ongi paika pandud kindlad kriteeriumid, siis teinekord võib mitme detaili koosmõjul mõni kriteerium tegelikult ka oma mõju kaotada. Samas toovad näiteks firmad kes CV'de läbikammimise teenust pakuvad just välja selle kui puuduse. Inimene on kallutatud ja teeb otsuseid vanuse, nime, fotode jms baasil. Samas kui AI otsib pigem infot sinu kohta internetist (3). See internetist info otsimine on üks huvitav asi. Ma mäletan ühte lugu mis õppejõud meile rääkis, kus AI pani teda imeasju tegema ainult tänu sellele et ta oli teatud inimestega nt koos koolis käinud, või ühte ja samasse artiklisse sattunud. Siis kas tuleb siin mängu AI enda kallutatus teha meile õigeid valikuid. Ja kui tuleb töötaja, kes ei saanud antud positsiooni ning pärib miks ta seda ei saanud, kas oskame põhjendada kellegi teise valikuid.

Teisena tuli meelde tseen filmist kus värbaja laual oli pakk CVsid, ta tõstis selle pooleks ning viskas pool pürgikasti. Tegu saatis lause, et noh vähemalt võiks sul siis piisavalt õnne olla et siia tööle saada. Tundub ebaeetline? Kohe kindlasti. Samas me keegi ei räägi sellest, aga AI jaoks oleks vaja midagi sellist jällegi kuskile reeglitesse kirja panna. 

Mis on ebaeetilisem kas see kui reeglid eksisteerivad varjatuna meie peas või see kui nad on kuskile kirja saanud, läbi räägitud ja läbi mõeldud. Kas ebaeetilisem on see kui otsuseid viib läbi kallutatud inimene või see kui seda teeb kallutatud AI. Ja kui ta ei ole kallutatud kas ta siis teeb meile õigeid valikuid.

Pettused

Mind ennast kõige rohkem puudutavad pettused on Facebook Marketplaces, kus uue kuulutuse lisades tuleb ikka mitmeid sõnumeid sisuga et elan nii pisikeses linnas kus muud võimalust pakki saamiseks pole kui DPD kuller. Kui küsid linna, siis tuleb vastuses ala Pärnu. Kui ütled et olen ka Pärnus ja toon sulle paki ise ära, siis on vaikus. Pole ise kunagi lõpuni nende pettustega läinud ja ei kujuta ette mis siis neid inimesi pannakse tegema, kas tõesti sularaha saatma kuidagi, või on seal lihtsalt andmete kogumine. Pigem vist sularaha automaati panemine, kuna olen kohanud nüüd DPD automaatide esiekraanil mitmel pool hoiatust et ärge pange atuomaati sularaha, vaid teavitage kohe politseid.

Pole Eestis kohanud taolisi pettuseid, kuid Youtube's puutusin kunagi kokku juhusega, kus petturid said inimesed saatma Fedexiga kümneid tuhandeid dollareid. Mees nimega Mark Rober on pani Youtube üles video kus ta paljastab petturid ja saadab neile raha asemel glitter pommi.

https://www.youtube.com/watch?v=VrKW58MS12g

Pettuseid on kindlasti mitmeid veel, aga peamine eesmärk on kindlasti kas inimene siis saada raha saatma või temalt andmeid välja petta eesmärgil neid andmeid ise kasutada laenude võtmiseks, raha välja pressimiseks, või siis andmete edasi müümiseks juba järgmistele petturitele.

Minu arvates igasuguse pettuse kõige lihtsam ärahoidmise viis on endale alati meelde tuletada kuldset lauset. Kui see on liiga hea et olla tõsi, siis ilmselt ei olegi. Või kui asi tundub kahtlane, siis ta ilmselt ka on seda. Näiteks näevad pangad suurt vaeva et sulle turvaliselt PIN koode jagada, saates need kaardist eraldi ümbrikuga. Aga siis saadavad sulle e-maili milles paluvad sul neid nendega jagada koos kaardi andmetega. Ei tundu loogiline.

Igasuguste pettuste vastu on minu arvates kõige parem jagada neid pettusi, jagada päris elulisi näiteid, panna juurde hoiatusi. Aga hoiatused ja näited ei tohiks olla liiga üldised, sest see muutub tasutamüraks väga ruttu. 

Facebookis näiteks saab inimene ise raporteerida scami, ehk pettust. Nii saab Facebook üsna ruttu petturitele jälile, blokeerides nende tegevuse marketplaces. Kahjuks muidugi teevad nad sama kärmelt uue konto ja on jälle tagasi.

Igasugustes ostu-müügigruppides on ka muidu üsna vaiksed eestlased üpris usinad jagama igasugu uusi skeeme, mis on jällegi super hea viis teavitamaks uutest, osavatest võtetest. 

Facebookil on endal ka olemas kindlasti teatud algorütmid, mis tuvastavad kahtlast tegevust.

Kõige mõtetum asi on minu arvates hoiatus marketplace vestlusaknas:

See on liiga üldine, liiga loomulik osa vestlusest et sellest on ülilihtne üle vaadata. Võib-olla mõne inimese jaoks see muidugi ütleb midagi.

Ehk siis üldine skeem võiks olla järgmine, teavita, teavita, teavita, hoiata, lase inimesel endal raporteerida, vaata raportid üle ja tõkesta. Loomulikult saab igasugsute reeglite paikapanemisega ka kõike juba ennetada, aga ülidselt ikkagi on petturid üsna kavalad ja kui miski enam ei toimi suundutakse ruttu uutele lahendustele.

Teismoodi IT

Tegelikult on juba olemas erivajadustega inimestele palju ja väga lihtsaid/odavaid lahendus. Sisu suurendamine, sisu värvide muutmine, sisu lugemine (kodulehel peab olema tegija poolt kõik korralikult märgistatud, kaasa arvatud pildid) jne. Rahas on ka kindlasti asi, eriti kui räägime eraldi juba abivahenditest. Minu aravates aga palju suurem niiöelda asi on selles et tavalised inimesed, kellel pole kokkupuudest erivajadustega inimestega ei oska nendega arvestada või arvestavad nendega vaid tulenevalt mingitest dokumentidest ilma reaalset pilti ette kujutamata. 

Euroopa Liidus on olemas kehtiv direktiiv alates aastast 2016, The Web Accessibility Directive (Directive (EJ) 2016/2102). See on loodud selleks, et tagada erivajadustega inimestele parem juurdepääs riigi veebi- ja mobiili rakendustele. Selle kohaselt pidid kõik veebirakendused olema direktiiviga vastavuses aastaks 2020 ning mobiilirakendused aastaks 2021. Direktiiv sästestab, et avaliku sektori veebilehed peavad vastama Euroopa digiligipääsetavuse standardile EN 301 549 (V3.2.1). Standardis on kokku 100 nõuet nii mobiilirakendustele kui veebilehtedele. Mõningad nõuded on tingimuslikud ehk need on kohustuslikud vaid spetsiifilistele veebidele ja rakendustele. Suurem osa eranditult kohustuslikest nõuetest põhinevad omakorda rahvusvahelisel digiligipääsetavuse suuniste standardil WCAG (Web Content Accessibility Guidelines).

Seal olevad suunised ongi eelkõige seotud tehniliste lahendustega, mis juba enne sai mainitud. Loodetavasti on kõik meie riigi pakutavad teenused vastavuses, kahjuks ise ei ole seda kontrollinud, ega tule isegi meelde midagi sellist kontrollida. Kõige rohkem mis mulle silma jääb on viipekeelsed tõlkijad pressikonverentsidel ja valitsuse istungite ülekannetes. Mis on alati minu arvates väga teretulnud. 

Võtsin ette sellesama ttja.ee lehe ja püüdsin teksti suurendada, tekst ise on küll ilusti skaleeruv, ehk siis mahub ekraanile ära misiganes suuruses, aga näiteks mingi hetk võtab küpsiste nõusoleku bänner kogu lehe oma alla ja selles enam mööda ei saa. Sama ma eeldan juhtub ka igasugu teiste reklaambänneritega suurendamisel, millest ei ole juba nii lihtne lahti saada kui küpsiste nõusolekust. 

Igatahes kui oleks minu otsustada need teenused, lahendused, siis kindlasti peaks ennast enne sügavalt kurssi viima sellega mida reaalselt ka vaja on ning mis toob kõige suuremat mõju. Usun et tänapäeval me elame ikkagi maailmas kus ministeeriumid suudavad mitmeti vastutust kanda ja erivajadustega inimeste teemade eest saavad ka koos vastutada. Tegemist ei ole mingi eraldi valdkonnaga tegelikult, erivajadustega inimesed soovivad kasutada mitmeid teenuseid ja kõik tava inimestele pakutavad teenused peaksid olema lihtsalt ka neile kättesaadavad. Ehk võib-olla iga ministeeriumi juurde üks inimene kes on selle ministeeriumi nõunik just erivajadustega inimeste teemades ja kontrollib ning pakub välja lahendusi, et me kedagi kõrvale elust ei jätaks ainult sellepärast et ta ei ole selline nagu me kõik oleme. 

Kui me räägime juba konkreetsetest abivahenditest, mitte tehnilistelt integreeritavatest lahendustest siis ilmselt jääb see kõige rohkem sotsiaalministeeriumi hallata, samas tundub nagu kohalik omavalitsus võiks kõige rohkem oma inimesi teada ja nende vajadusi. Kui me räägime tööturust siis kindlasti peaks töötukassa otsima partnerid, kuulama maad mis tööturul vaja ja leidma vastavad koolitused, abivahendid. 

Ja noh tegelikult hakkab see kõik juba ju lasteaiast/koolist pihta. Kas panna need inimesed ennast väga erilisena tundma ja saata nad varakult eraldi keskkonda, omasuguste sekka, või pakkuda neile teistsuguseid lahendusi samade asjade tegemiseks mis me kõik teeme ja integreerida nad tavaliste inimeste sekka. Integreerida nende lahendused meie tavakeskkonda. Nii harjuks nemad meiega, meie nendega ja nende abivahenditega ja mingi hetk oleks need abivahendid juba elu loomulik osa ja olemas igas keskkonnas, nii lasteaias, kortermajades, töökohtades, kaubamajades, ühistranspordis või kus iganes. Minu arvates töötaks see varane lõimumine ikkagi kõige paremini, sest siis ongi juba ootused selleks et me kõik oleme inimesed ja saame oma elud elatud vaatamat mis meil puudu või üle on. See on kindlasti natuke selline roosade prillide vaade muidugi, aga loota võib.

Rohkem lugemist direktiividest:

Web Accessibility | Shaping Europe’s digital future (europa.eu)

Digiligipääsetavuse tagamine | Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (ttja.ee)

Kasutatavus ehk usability ehk kasutuslihtsus

Üks kõige ebameeldivam veebisait kasutatavuse poolest on minu jaoks Swedbanki internetipank. Isenenesest on see kindlasti soe ja armas disaini poolelt, omades palju infot ja kasulikku lugemist. Mina aga enamasti soovin siiski kiirelt endale vajalikud toimingud ära teha, nagu maksete maksmine, kontoseis, oma väärtpaberikonto ülevaade, laenude info jne. Kuigi olen nüüdseks kasutanud seda juba 4 aastat, siis endiselt jään mõtesse kui on vaja mingit asja üles leida ning tihti kasutan otsingut, mis muuseas annab väga halbu tulemusi. Viimasel ajal olen hakanud hoopis juturobotiga vestlema, tema abil on kõige hõlpsam tegelikult vajaliku alamleheni jõudmine. Kõige esimene ja kõige negatiivsem kokkupuude oli juba konto loomisel, kus kasutatakse kasutajanime puhul mitte tähe ja numbri kombinatsioone, vaid ainult numbreid. Kui teiste pankade kasutajanimed on mul üldjuhul peas, siis Swedbanki sisse logides pean alati selle kuskilt üles otsima. Sellel põhjusel olen täiesti loobunud Swedbanki kaarti kasutamisest internetiostudeks. Nii lihtne asi tegelikult, aga minu jaoks ületamatu takistus. 

Vastukaaluks aga nende mobiiliäpp on jällegi üks loogilisemaid, lihtsamaid, samas aga omades väga palju funktsioone mida teiste pankade äppides pole. Samuti on see üks töökindlamaid. SEB äpiga näiteks on mul tekkinud pidevalt autentimisprobleemid ja üleüldse jookseb see alalõpmata kokku, Swedbanki puhul on seda haruharva, kui üldse.

Kõige enam hindan ma tegelikult lihtsust, puhtust ja töökindlust igasugsute saitide puhul. Alles peale neid aspekte tuleb disain, funktisoonide mitmekesisus ja muu. Samas mulle tundub et tänapäeval just alustatakse hoopis funktsioonidest, pidevatest uuendustest ja ilust, disainist ja jäetakse tahaplaanile lihtsus ja töökindlus. See on üsna kurb, sest su sait võib-olla tegelikult vägagi huvitav, mitmekesine, aga kui kõik see kaob sinna virr-varri sisse ära ja ei tule esile, siis ei ole sellest mingit kasu. Pigem anna kasutajale vähem, aga kõik see mis sa annad peaks olema läbimõeldud, läbi töötatud ning igati loogiline ja lihtsasti ülesleitav ning mis kõige tähtsam, kõik see peaks ka töötama nii nagu peab.

Apple ärimudel ja tarkvara arendusmudel

 

Alles said läbi uuritud Apple kaks erinevat juhti, nüüd oleks ilmselt aeg võtta ette ka nende ärimudel ning tarkvara arendusmudel. Tegelikult ma muidugi ei alustanud oma otsinguid mitte Apple'st vaid otsisin hoopistükis kanbani. Miks just seda? Sest noh mis inimesele ikka kõige tähtsam, kui see mis tal endal kõige lähedasem. Oleme oma tiimis juba aastaid kanbani kasutanud taskide ja projektide läbiviimisel. Algselt muidugi ei olnud see kanbani nime all, aga aru oli saada et see tegelikult ju seesama on. Eks kõik adapteerivad asju oma vajadustele ja võimalustele lähtuvalt. Projektide etapid on määratud, arendusel, testimisel, nõusoleku ootel ja lõpetatud. Taskidel on natuke vähem etappe; määratud, ülevaatamisel teise osapoole poolt, ootel ja lõpetatud. Mulle see väga meeldib, kuna annab mingi edasiliikumise tunde, tükeldab suure osa väiksemateks osadeks. Samuti saab sellega määrata et sinu osa on justkui tehtud ja nüüd on pall kellegi teise käes. Juhtidele annab see hea ülevaate etappidest mis võtavad kõige rohkem aega, kus tekib kõige rohkem probleeme. Tervele tiimile hea ülevaate asjade seisust. Tean näiteks ettevõtteid kus ei ole mingit taskide haldamise süsteemi ja seal on pidevad probleemid sellega et asjad jäävad toppama, tuleb pidevalt saata meeldetuletusi ja uurida ise kui kaugel miski on. Selliste murede vältimiseks on kanban suurepärane.

Apple peaks kasutama mitte standartset kanbani, vaid selle dünaamilist varianti, mis aitab prioritiseerida just neid taske, mis hetkel on kõige olulisemad. Apples on kokku ca 97 000 töötajat. Vähemalt Jobsi aeg püüdis Apple aga rakendada pigem väiksemates tiimides töötamist ja vähendada nii palju kui vähegi võimalik keskastmejuhtimist. Vastutus pidi olema vahetu. Apple kasutab kanbani etappe valmis, tegemisel ja tehtud. Lisaks on neil ka eraldi kaart juhtudeks kui töö on tehtud edukalt.

Apple ärimudel on omandvara koos riistvaraga. Nende peamine sissetulekuallikas on nende riistvara, i Phone, iPad, Macbook ja Apple Watch. Kuid selle kõrvalt pakuvad ja teenivad nad ka suuresti läbi oma teenuste nagu Apple TV+, Apple Fitness+, Apple Music, iCloud+, Apple Arcade.

Rohkem infot leiad siit:

https://kanbanzone.com/2022/big-companies-using-kanban-for-business-operations/

https://www.forbes.com/sites/stevedenning/2012/02/03/is-apple-truly-agile/

https://businessmodelanalyst.com/apple-business-model/

Eben Mogleni 1999. aasta artikkel Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright

 

Väga huvitavad, mõneti muidugi äärmuslikud mõtted.

Näiteks jäi artiklit lugedes mulje nagu ikkagi ainult rikkad oleks need pahad, kes soovivad oma taskuid täita autorikaitseõigustega või et Unix ja GPL on maailmapäästjad.

Samas näiteks oli kummutatud väga levinud arvamust, et kui autoriõiguste tasud kaovad siis justkui kaovad ka autorid ja nende looming. Selleks oli välja toodud mõned klassikalise muusika maailma tähed nagu Beethoven, kes oma eluajal ilmselgelt ei saanud piisavalt feimi ega sulli, aga ometi kirjutas oma loomingut edasi. Just see mõte jäi siit kestma, et inimene on oma loomult loominguline olend. Ta soovib luua, aidata ja oma keskkonda parendada. Väga ilus ja igikestev mõte minu arvates. Olen autoriga siinkohal täiesti nõus, ka minu arvates on inimesed tegelikult valmis looma mitte raha vaid oma heaolu pärast, heaolu sellest et saad millegagi hakkama, heaolu sellest et aitad kedagi, heaolu sellest et saad teha aeganõudvaid tegevusi kompaktsemalt jne jne. Igaühele oma tasu, igaühele oma looming.

Veel üks väga huvitav mõte oli see, et vanasti oli vaja väga palju resurssi kulutada niiöelda andmekandjatele kuhu talletada sinu loomingut ja kogu niiöelda võhm ja raha läkski selle peale. Loomingu enda rahastamise peale võib-olla ei mõeldudki, pigem oli see tasu tehnoloogitae eest. Näitena oli toodud CD plaat, IBM superarvutid. Tänapäeva digitaalses maailmas võiks ju mõelda et kandjad on tasuta, aga siis ei olegi enam millegi eest raha küsida. Pigem on läinud ikkagi popiks aja eest raha küsimine, aeg mida kulutatakse millegi tegemiseks, loomiseks, mitte resurss või materjal ise millest luuakse. See viimane ka muidugi maksab, aga on pigem marginaalne.

Tasuta tarkvara üks suuremaid välja toodud plusse autori poolt on see, et kõik said seda parendada, muutes selle efektiivsemaks, kasutussõbralikumaks ja kasutuskindlamaks. Suletud koodiga tarkvara tootjad pigem näevad ohtu pakutud uuendustes ja parendustes, seda ei oodata vaid seda tahetakse sisse osta ja omakorda omada. Siin tuleb jälle sisse natuke lambaprintsiipi, et kasutajad kes pole kunagi midagi paremat saanud ei oska ka midagi paremat oodata. Seega kõik pakutu on justkui piisavalt hea, sest puudub parem alternatiiv ja puudub omakorda ka ootus paremale alternatiivile. Mis on tõesti üks väga huvitav inimloomuse osa jällegi, selline klappidega, mugavusstoonis, turvaline elamine. 

Üks kõige ajakohasemaid mõtteid just IT turu loominug kohta oli see, et kõik sinu tasuta hobiprojektid toovad sulle rohkem kasu uutel tööotsingutel. Seda olen ka ise tähele pannud et esimene asi mida küsitakse on see, et mis ise oled loonud, tundub tähtsamki veel kui eelnev töökogemus või haridus kohati, eriti algajatel. Väga põnev trend ja kindlasti väga põnev artikkel.

Usinat lugemist, kes pole veel jõudnud ;)

View of Anarchism triumphant: Free software and the death of copyright | First Monday

Erinevaid juhtimisstiile lugedes läksid ka kohe endal mõtted ikka pigem oma ülemuse peale. Oma üksuse juhilt ma olen koguaeg oodanud pigem vähem tehnilist taipu ja rohkem inimeste juhtimise oskust. Kindlasti on see seetõttu et tehnilist oskust on meie üksuses piisavalt, kui see oleks vastupidi siis võib-olla oskaks tema väga häid tehnilisi oskusi rohkem hinnata. Hetkel aga on just okkana silmas puudulikud inimeste juhtimise oskused. Elu ongi selline huvitav tihtilugu, et meil igaühel on oma ootused, oma nägemus ühele ja samale inimesele, mis ei pruugi absoluutselt kattuda teiste inimeste omaga kes sellesama juhiga koos töötavad. Muidugi mõnes ettevõttes on kohe eraldi olemas inimeste juhtimiseks ülemus ja tehnoloogiate niiöelda juhtimiseks inimene. 

Mõtlesin pigem kahe kardinaalselt erineva inimese asemel hoopis uurida ühte ja sama ettevõtet kellel on olnud erineva stiiliga juhte. Üks sellistest suurtest, mis kohe esimesena meelde tuli on Apple.

Tim Cook sai Apple CEOks 2011 aasta augustis. Väga paljud kartsid et pärast Steve Jobsi visiooni põhist autorikraatset juhtimist on Apple nüüd ilmselgelt omadega põhja minemas. Kuid arvestades tema väärtuse tõusu, ei olnud neil õigus. Kindlasti ei saaks väita et Jobs ja Cook oleks oma juhtimisstiililt kui öö ja päev, samas aga võiks liigitada Cooki rohkem coachi tüüpi jutide hulka ja Jobsi kindlasti ülemus tüüpi juhtide hulka. Mõlemad peavad olema arengumootorid. Näiteks kui Jobs soovis olla kõiges väga kontrolliv, ise kohal, siis Cook on pigem läinud delegeerimise teed. Mis on pikendanud otsuste tegemise protsessi ja viinud alla innovatiivsust. Samas aga näiteks tuuakse välja et delegeerimine on üks peamisi viise kuidas motiveerida oma alluvaid ning tõsta nende teadlikkust ning teadmisi. 

Kui Jobsi kirjeldamisel on eestkätt kasutusel sõnad visionäär, autorikraat, siis Cookile on omased rohkem koostöö, delegeerimine, töötajate inspireerimine. Samas öeldakse et kui on vaja siis kindlasti paneb ta ka oma sõna maksma ja mingit allahindlust siin ei tehta.

Cooki käe all on Apple Innovation First motost saanud pigem One can only do a few things great. Talle on tähtis säilitada ja arendada neid asju, mis on juba Applel tugevad.

Mulle kui töötajale ilmselgelt oleks eelistuseks Cooki stiil, aga Apple suureks saamisel usun et Jobsist paremat valikut pole, samas selle väärtuse säilitamisel ilmselt on Cook nüüd ka omal kohal. On omad ajad, omad etapid ja neile vastavad juhid.

Rohkem lugemist teema kohta leiad siit:

Apple Leadership - Tim Cook - Apple

Tim Cook: Apple CEO's Strengths, Reputation, and FAQs (investopedia.com)

Tim Cook's Freshman Year: The Apple CEO Speaks - Bloomberg